Kihnu Roosi elu on olnud kirju nagu kindakiri

Roosi, täisnimega Rosaali Karjam (81), on pärjatud kultuurkapitali elutööpreemiaga ja teinud käsitööd juba päris pisikesest plikast peale. Esimesed kindad kudus ta viieaastasena. «Koolis tegin sukki, mis saadeti näitusele. Tulid alles kahe aasta pärast tagasi – diplomiga. Olid igasugustel näitustel rännanud,» räägib Roosi. Naise tööd on nüüdseks pandud ka kaante vahele. Raamatule «Elumõnu», kus kirjas Kihnu naiste kudumise, tikkimise ja õmblustööde saladused, tuleb juba kolmas kordustrükk.

Pealkiri «Elumõnu» pole juhuslik. Roosi sündis Mõnu talus ja on kogu elu näputööst mõnu tundnud. «Mul on alati igal pool vardad kaasas. Varem olid mul oma lambad, sai ise käsitsi lõngu tehtud ja käsitsi värvitud ka,» ütleb Roosi ja viitab toanurgas seisvatele lõngadele ning esikus ootavatele pudelitele. «Kogusin vihmavett. Sellega pestes jääb lõng hästi pehme.»