„See ei ole odav lõbu.“

Marju Karinit teatakse enamasti kui omanimeliste ilukliinikute omanikku. Vähem on olnud juttu tema juba üsnagi hinnaliseks kujunenud kunstikogust, kus leidub mitmete nimekate kunstnike teoseid. „Wiiralt, Arrak, Okas, Köler,“ nimetab ta neist mõnda.

Päris teadlikult ja tõsisemalt hakkas Marju (44) kunsti ostma neli-viis aastat tagasi. Enne seda oli ta lihtsalt soetanud mõne teose teistelt kunstihuvilistelt. Nüüd osaleb Marju ka galeriioksjonitel, kui kataloogist midagi meeldivat silma jääb. „Olen üsna spontaanne kunstiostja ja ostan seda, mis mulle meeldib,“ kirjeldab naine oma valikukriteeriumi, mille järgi taiesed tema kogusse jõuavad. „Kui sa kunsti vaatad, siis palju sa sellest päriselt taipad? Mina ei taipa kõike ja seda polegi vaja. Kui näed ilusat meest ja keegi küsib, mis sind tema puhul tõmbab, siis ei olegi seal mingit kindlat põhjust. Ei peagi väga süvenema, et miks midagi just meeldib. Tunne peab õige olema! Nii peab elus olema kõigega – meeste, kunsti, pidude, inimeste ja sõpradega,“ lisab ta elutargalt.

Eesti kunst tuleb koju tagasi