Kiri Naistelehe peatoimetajalt: mõni loeb internetis kommentaare, mina vahin töökuulutusi

Nii nagu vist kõik teisedki, vaatan ka mina vahel tööpakkumiste portaalidest töökuulutusi. Mitte et ma nii hirmsasti kuskile mujale tööle tahaks minna … Pigem on see kuulutuste vahtimine – ma ei oskagi öelda – silmaringi laiendamise huvist. Et millised need tööd siis on, mida tänapäeval ja tulevikus inimestele pakutakse. Mõni loeb internetis kommentaare, mina vahin töökuulutusi. Selline imelik ajaraiskamise komme.

Olgu öeldud, et lihtsalt madrust või õpetajat otsitakse harva. Palju rohkem on sedasorti töökohti, mille olemusest ma arugi ei saa. Tõsi, vahel tundub, et atraktiivsuse huvides pannakse mõnele tavapärasele ametikohale lihtsalt peenem nimi. Nagu näiteks poepiiga. Või klienditšempion. Või juustukonsultant. Vahel on ka selliseid töid, mille sisust ma saan (vist) põhimõtteliselt aru, aga samas päris kindel ka pole. Näiteks teenustedisainer või töötajakogemuse juht. Orienteeru siis tööotsijana selles rägastikus, eks.

Ja ega siis olegi midagi imestada, kui inimesed tööpakkumised lõpuks nõutult kinni panevad ja ise endale meelepärase töökoha välja mõtlevad. Sellise, kus saavad teha täpselt seda, mida nad oma peas ette on kujutanud. Vaadake või minu selle numbri suur lemmikut – Kristiinat, kes mõtles välja mobiilse jalahoolduse teenuse. Ma ei jaksa temasuguseid kunagi ära imetleda – küll on inimestel ikka nutti ja ettevõtlikkust! Oh, oleks minul pooltki nii palju!