Naistelehe peatoimetaja veerg: hoolimata sellest, kas koolis käidi 1970ndatel või 90ndatel, praekartulid olid vaat et ainus kindel viis, kuidas kõht täis saada
Kui Ragne seekordse toiduteema − lihtsad ja taskukohased tudengitoidud − välja pakkus, oli meil toimetuses elevust ikka küllaga.
No loomulikult meenusid kõigile esimesena vanad head praekartulid. Hoolimata sellest, kas koolis käidi 1970ndatel või 90ndatel – kui sa ikka kodust eemale kolisid, oli see vaat et ainus kindel viis, kuidas kõht täis saada. Eriti siis, kui vahel kogu kodust kaasa antud raha juba esimesel reedel „vedela leiva“ peale ära oli kulunud … Huvitaval kombel tuli kõigile tuttav ette seegi olukord, et keegi oli korraks kööki praadima jäetud kartulid koos panniga ära viinud …
Veel meenutasime naerdes seda, kuidas jutt, et kellelgi on vanemad maalt külas käinud, levis ühikas alati kulutulena. See tähendas ju, et kartuli kõrvale sai ka praeliha ja marineeritud seeni! Või pekiga mulgikapsast või mune. Kuidas kellelgi. Meie ühikaseltskonnas tähendas kodust tulek või vanemate külaskäik enamasti jagamist. Aga oli ka kitsisid, kes kuskil salaja nosisid … neist me lugu ei pidanud.