Naistelehe peatoimetaja veerg: sain riigikorra vahetumisest teada alles mitu päeva hiljem

Kui kuulen, et kellegi sünnipäev on näiteks 1. septembril või 24. detsembril, tundub see alati kuidagi hästi tore ja tekitab minus omajagu elevust. Ma ei suuda kunagi jätta tegemata mingit tobedat nalja, umbes et: „Noh, rikkusid emal jõulud ära, jah?“

Tõsi, jõululapsed tavaliselt kurdavad seepeale, kuidas lapsepõlves oli värvikas sünnikuupäev neid hoopis kurvastanud – sugulased kasutanud juhust ja üritasid alati teha kaks-ühes-trikki – laps ei saanud mitte nii jõulu- kui ka sünnipäevakingitust, vaid ühe kingi. Täitsa usun, jube tragöödia põnni jaoks! Ja tarkusepäevalapsed omakorda nukrutsevad, et esimene koolipäev ja sellega seotud askeldused kippunud alati vägisi sünnipäeva varjutama …

Minu sünnipäeva peale ei liigutanud 14 esimest aastat keegi oimugi. Sain ikka tavapärased astrikimbud pihku ja nii oligi. Praegu aga öeldakse, et oo, äge, vaba päev ja puha! Jah, minu sünnipäev on 20. augustil. Tõtt-öelda ongi see vaba päev alati asja juures kõige toredam. Sünnipäevi ma suurelt ei tähista, aga see on lihtsalt mõnus võimalus midagi koos perega ette võtta.