Kiri peatoimetajalt: maal elamine on minu õnneelement
Meie ajakirja lugudes räägivad inimesed tihtipeale, kuidas igapäevaelu pisiasjade märkamine ja nende üle rõõmustamine teeb neid õnnelikuks. Umbes nii, et istun murul, vaatan, kuidas rohi kasvab – ja elu ongi ilusam. Põhimõtteliselt olen ma sellest muidugi aru saanud. Aga … ma ei tea. Kui sul on kolm väikest last, sa käid tööl, üritad natuke ka mehe jaoks aega leida – siis vist polegi argiste asjade märkamiseks aega?
Lõplikult jõudis selle ütluse sisu mulle kohale selle aasta suvel. Eks lapsed ole ka suuremaks saanud ega vaja pidevat ema tähelepanu ning lõpuks on ka enda jaoks natuke mahti. Aga meil on ju nüüd esimest suve maakodu. Ja vot seal askeldades … Või õigupoolest isegi mitte askeldades, aga selliseid täiesti argiseid asju tehes. Näiteks polnud ma ammu tundnud õhu käes kuivanud linade lõhna. Linnas ju kuivatan pesu masinaga või laon radika peale. Aga jah, kui lina on ikka pool päeva nööril lehvinud ja seal tuult ja päikest saanud … hoopis teine tera. Mul on seal mõned sõstrapõõsad, möödunud nädalal korjasin marjad ära ja aurutasin mahla. Olgu, marjakorjamist ma veel nautima ei õppinud. Aga see-eest see hetk, kui auruti torust voolasid välja esimesed tilgad kuuma punasesõstramahla … Rõõmustasime mehega mõlemad nagu totud, hea veel, et käsi ei hakanud plaksutama. Tõesti – kui oskad märgata, jätkub väikeseid rõõme igasse päeva.