Peatoimetaja veerg

Olen alati imetlenud neid, kes julgevad võtta elus ette suuri muutusi või suisa kannapöördeid. Ei tea, mitu korda olen isegi mõelnud, et nii, aitab, kolin ära maale, otsin uue töökoha või õpin uue ameti ja hakkan tegema midagi absoluutselt teistsugust. Aga noh, ei saa salata – mida vanem ma olen, seda raskem on mõtetest tegudeni jõuda. Tõsi, noorena olen ühel korral siiski kannapöörde teinud ja lahkunud tookordsest töökohast päevapealt. Aga seda pigem äkkemotsiooni ja solvumise tõttu – tegin tookord mitu kuud keerulist tööd, sageli oma unetundide arvelt … aga ülemus kiitis selle eest hoopis kedagi teist. Ja kui too teine sai minu silme all ka preemiaümbriku, jooksis mul juhe kokku. Tookord oli mul muidugi ka väike seljatagune – ootasin last ja oleksin nagunii üsna pea koju jäänud. Kui nii ei oleks olnud, siis mine tea, äkki polekski julgenud sedaviisi paugutada.

Sel korral on ajakirja sattunud õige mitme inimese kannapöördelood. Igaühel omad põhjused, igaühel eri suunas – aga üks on kindel ja see kumab läbi ka nende lugudest: elumuutus on teinud inimesed õnnelikuks. Kui ei usu, vaadake fotodel näiteks Antti või Lauri silmi. Need säravad!