Kiri peatoimetajalt

Minu arust saab ütlusest „küll aeg läheb kiiresti“ kõige paremini aru teiste lapsi vaadates. Kui igapäevaselt ei suhtle, tuleb see eriti hästi välja. Käisin kolm aastat tagasi sõbra lapse katsikutel ja siiani oli silme ees tissi otsas magav pamp. Nüüd aga võttis mind vastu lõputult jutustav ja raamatutest tähti veeriv asjalik tirts. Loomulikult ma ütlesin: küll see aeg läheb ruttu! Ja kui kevadel lapsed pärast sügisel alanud koroonalainet jälle igasugu spordivõistlustel kokku said, ei tundnud mõnda äragi – plikadest olid saanud naised ja poistest kahemeetrised vuntsikandjad. Loomulikult me rääkisime teiste vanematega taas: nad on nii suureks saanud, küll see aeg läheb ruttu!

Oma lastega on natuke teisiti. Neid näed ju iga päev ja kasvamist otseselt ei märkagi. Nii ongi kuidagi ootamatu, et meie peres on kätte jõudnud esimene koolilõpetamine. Esiklaps tõmbab kriipsu alla põhikoolile. Just eile otsisin üles tema esimese koolipäeva pildi. Istus toolil, kaks kalasaba peas, jalad ei ulatunud maha, aabits peaaegu sama suur kui ise, selline väike präänik. Täna teda valmis sättides ei jõua kuidagi ära imestada – kuidas see aeg nii ruttu on läinud? Juba 16, minust 3 cm pikem ja kolm korda ilusam.