Peatoimetaja veerg

Merle Luik, 12. mai 2021

Mõnikord ma ikka mõtlen, kuidas on televiisori roll eludes ja ajas muutunud.

Mina olen sündinud 1977 – ehk siis ikkagi juba selle põlvkonna laps, kui televiisor oli pea kõigis kodudes olemas. Ja seda vaadati kõvasti. Kuigi tagantjärele ironiseeritakse, et oli kaks-kolm kanalit ja mis sealt ikka vaadata oli, siis mina mäletan küll, kuidas ema ja isa end pühapäeva õhtuti suure elevusega «Reklaamiklubi» vaatama sättisid ning sedagi, kuidas ma ise «Mõmmi ja aabitsa» järgi tähti õppisin. Kuna meelelahutust ja lõbustusi just üleliia palju polnud, oli vähemalt meie peres telekas väga tähtsal kohal ja mängis alati, kui sealt vähegi midagi vaadata oli. Pole siis vist midagi imestada, et oskasin juba kümneselt kineskoopteleka lampe vahetada või siis ronisin maal vajadusel katuseharjale antenni reguleerima. Lemmiksaated ei saanud ju vaatamata jääda!

Artikli täismahus lugemiseks vajuta:
Proovi Digilehte
1 €/kuu
Oled juba lugeja?