Kiri peatoimetajalt

Kui suurem osa aastast on meie pere toidulaud pigem mitte-eestlaslik (selle nädala menüüsse on kuulunud laste nõudmisel näiteks liibanonipärane lambahautis, mereannipaella safraniga ja Vietnami supp Po Bho – eks see tuleb suurest rännuigatsusest), siis vähemalt kord aastas – see on vabariigi aastapäeval – katan ma laua nagu üks Eesti perenaine muiste. Ikka must leib ja kama, kodus tehtud pasteet ja muu hea-parem-kodumaine pealekauba. Muide, minu jaoks on see pea ainus võimalus legaalselt kamast süüa valmistada, kuna peres peale minu keegi kama eriti ei armasta. 24. veebruaril antakse andeks.

Aastate jooksul olen ära proovinud pea kõik Naistelehe aastapäevaretseptid. Mäletan siiani üht lugu, mil teenisin lastelt välja suisa rahvavaenlase staatuse. Möllasin köögis hilisõhtuni ja kui nad pärisid, mida ma seal teen, vastasin pikalt mõtlemata: torti. Nooh, lapsed muidugi ajasid end järgmisel hommikul varakult üles, ikkagi ju tordipäev! Ja oh neid pikaks veninud nägusid, kui ma siis oma kilude ja vutimunadega kaunistatud rukkileivatordi uhkelt lauale kandsin! Fakti, et tegemist pole mitte sefiiri- ega vahukooretordiga, olin eelmisel õhtul unustanud mainida …