Peatoimetaja veerg
Arvan, et juba kaks kuud järjest olen igal hommikul kuulnud oma meest kirumas: saaks juba see vastik aasta läbi! Eks tema olegi loomult pessimist. Mina, paadunud optimist, püüan klaasi ikka pooltäis hoida – kuigi tõsi, lõppeval aastal pole isegi minul see alati õnnestunud.Aga nagu juba vanarahvas ütles: igaüks on ise oma õnne sepp. Ja nii ongi. See, millisena mäletame aastat 2020, on meie endi teha.Hekseldasin minagi möödunud aasta enda jaoks kuuhaaval läbi. Ikka selleks, et meenutada, mis siis täpselt sel kummalisel aastal toimunud on. Ja kui muidu tunduski, et igasugust jama on olnud liigagi palju, siis selgus mulle endalegi üllatuseks, et tegelikult ei olnud katastroofilist midagi. Pigem vastupidi.Näiteks kevadel ei kujutanud ma ettegi, kuidas teha ajakirja nii, et istume igaüks oma kodus ega kohtu, ei nuputa koos, ei arutle, ei vaidle … Aga näe. Saab! Oleme aasta jooksul kokku pea neli kuud üksteisest eemal olnud, aga igasugu uued tehnilised lahendused on õpetanud vana asja uutmoodi tegema. Või siis inimesed. Kui keegi jäi kaugeks, järelikult pidigi nii minema. Aeg andis ise arutust. Ja nii ma seda asja võtangi. Said ju need kõige lähedasemad veelgi lähedasemaks! See imelik aasta õpetas mind taas rõõmu tundma igapäevastest asjadest, mida olin harjunud enesestmõistetavana võtma. Kui ikka kord poole aasta jooksul kontserdile satud, naudid seda tõesti sajaga, kas pole?Nii et oli õpetlik aasta. Loodan vaid, et suudan kõik need õpetused meelde jätta ja nendega edasi minna. Et meelde jääks ikka hea ja mitte halb!
Soovin teile kõigile uueks aastaks rahulikku meelt ja mõnusat kulgemist, kuhu tee ka ei viiks! Püsige ikka terved!