Peatoimetaja veerg

Ma pole kunagi eriline peopidaja olnud. Aga jaanipäev … See on ikka kuidagi selline tähtis püha olnud, et oleks justkui patt linnakorteris nelja seina vahel istuda. Kui mitte suur lõke, siis väike šašlikusossutamine ja pea ümber pinisevad sääsed käivad asja juurde.Selles mõttes on mul elus vedanud, et päris ports aastaid olen tähistanud igal aastal suisa kahte jaanipäeva. Juunis seda eestlaste oma ja juulis setode.Eestlaste omaga seostuvad mul põhiliselt Tartu KEKi, kus töötas mu isa, korraldatud üritused. Tehti aga korrusmajade kõrvale põllule suur lõke üles, pandi mõni punt mängima, rahvas vihtus tantsu ja kui kõht tühjaks läks, söödi armeenlaste šašlõkki. Hommikul lugesime oma kolmanda korruse aknast üle, mitu jotsi platsi kõrval magas. Ja nii igal aastal.Seto jaanituledega oli teine lugu. Neid peeti kuidagi … päriselt. 1980ndate alguses ja keskpaigas elati vähemalt minu vanaema külas veel tõeliselt arhailiselt, nii et suvise pööripäeva tähistamine oli hoopis teise tähendusega. Eks vanamehed vedasid ikka sahvrinurgast oma puskarid ja koduõlled välja − see käis asja juurde. Aga naised panid rahvarõivad selga, võtsid laulu ja tantsu üles. Meil maal ei tehtud ka lõket, jaanituli oli hoopis teistsugune. Mäletan, et külast eemale heinamaale mäe otsa sätiti paika pikk-pikk ritv ja sinna otsa pandi põlema tünn. Küll oli ilus jaaniööl koju minna – igal pisikesel seto külal põles oma tünn ja taevaalune oli valge. Vanaema selgitas, et see maa, mida tuli valgustab, on kurja eest kaitstud.Sel aastal tuleb Eestimaal hoopis kolmandat moodi jaanipäev. Suuri pidusid ju ei lubata.Mis seal ikka − istume vaikselt oma perede ja sõpradega ning tunneme end mõnusalt.Aga teeme nii, et hoiame lähedastel silma peal. Kedagi napsusena vette ei luba. Ja autorooli ammugi mitte. Keegi ei tülitse ka, on ju!Soovin, et kõigi jaanid tuleks soojad ja muhedad!